Soome reisikiri, juuli 2024

Meenutuseks meie Soome reisist. Vaata ka sellist kodulehte nagu: tanssikake.kuvat.fi, mida peab üks Puolanka mees, seal pilte ka meie käigust Puolankale. Ladusat lugemist ja meenutamist soovib teksti autor Siiri Toomik.

1. päev, esmaspäev, 1. juuli. Esimene segadus tekkis väljasõidu kohaga – see on minu ja paljude teistegi kõnepruugis Vabaduse plats, aga teised teavad seda muusikakooli platsina, või et muusikakooli juurest... Esimesed olid seal igatahes juba tund aega enne väljasõitu 2.30, et vaja ju asjad bussi panna jne (saatsin nad koju tagasi...), etteruttavalt, asjade panekuks läks kõige rohkem 10 minutit.

Ja buss saabus u 2.20. Kust ma tean, et nii vara kohal oldi, no ma ikka ise ka olin, vedasin välja lipud ja makikoti ja muid kotte, mida mul oli ka ikka omajagu. Buss saabus – Merling Reiside lipulaev, mis siiski iseseisvalt vees ei ujuvat. Ja seiklus algas! Kõik 50 inimest said peale, hilinemist oli 3 minutit, ja see jäi ka viimaseks, elik rahvas oli kogu reisi vältel väga akuraatne ja täpne, mis on kiiduväärt.

Peatus tehti Tikupoisis, vetsupeatus, aga ikka midagi osteti ka näksimiseks ja söömiseks, sest reisil lihtsalt peab sööma, ka rämpsvärki nagu krõpsud ja coca. Mis mõlemad on tegelt väga head asjad.

Õigel ajal olime sadamas, laev Mystar ees ja saime kohe ka pardale, ja päris paljud ostsid rootsi laua hommikusöögi, mis on rikkalik ja aitab aega mööda saata. Sööd palju jaksad ja rohkemgi veel.

Helsingist saime kenasti maanteele välja, mis viis põhja poole, sest sinna meil vaja oligi. Uskumatu, aga kui me olime terve päeva sõitnud ja arvasime, et kaugemale ei ole enam võimalik, selgus, et me olime ikka veel vaid Kesk-Soomes. Nii suur maa!

Soomest lühidalt:

Riigihümn: Maamme (Vårt land), meie hümn on sama viisiga „Mu isamaa, mu...”
Pealinn: Helsingi
Pindala: 338 424 km², (303 892 km2 maad ja 34 532 km² siseveekogusid). Soome pindala kasvab umbes 7 km² aastas maapinna kerkimise tõttu. (Eesti 45 339 km2)
Riigikeel(ed): soome ja rootsi (soome keelt räägib emakeelena 88,7 %, rootsi keelt 11,3 % rahvast, 2016)
Rahvaarv: 5 608 218, (Eesti 1 374 687), u 1 miljon elab Suur-Helsingis.
Rahvastikutihedus: 16,4 in/km² (Eesti 30,3)
Riigikord: parlamentaarne vabariik
Iseseisvus: 6. detsember 1917
Rahaühik: euro (EUR)
Usund: Soome Evangeelne Luterlik Kirik, Soome Õigeusu Kirik
Ajavöönd: Ida-Euroopa aeg, Eestiga sama ajavöönd
Soome Vabariik on riik Põhja-Euroopas Rootsi ja Venemaa vahel, üks Põhjamaadest. Soome piirneb idas Venemaaga (1313 km piiri), põhjas Norraga (727 km piiri) ja läänes Rootsiga (586 km piiri). Lõunas on teisel pool Soome lahte lähim riik Eesti. Soome on Euroopa riikide hulgas territooriumi suuruselt kaheksandal kohal. Soome on üsna hõredalt asustatud (kõige väiksema rahvastiku tihedusega riik Euroopa Liidus). Soome pealinn on Helsingi alates 1812. aastast. Soome esimene pealinn oli Turu (1809–1812). 12. sajandist kuni 19. sajandi alguseni kuulus Soome Rootsi kuningriigi alla. Järgneval sajandil oldi Soome Suurvürstiriigina Vene Keisririigi osa. 1917. aastal kuulutas Soome end iseseisvaks. Ahvenamaa saared kuuluvad küll Soome koosseisu, kuid neil on laialdane autonoomia. Soome on ÜRO 2015. aasta inimarengu indeksi järgi maailma riikidest 24. kohal. Soome liitus Euroopa Liiduga aastal 1995.

Geograafia ja loodus

Soome on üks maailma põhjapoolseimaid riike, asudes laias laastus 60. ja 70. põhjalaiuskraadi vahel. Veerand Soome territooriumist asub põhjapolaarjoone taga, kus esinevad polaarpäev ja polaaröö. Soome põhjapoolseimas tipus ei looju päike suvel 73 päeva ega tõuse talvel 51 päeva. Meie polaarpäeva alal ei olnud, aga ööd olid siiski väga-väga valged. Soomel puudub juurdepääs Põhja-Jäämerele. Vahemaa lõunapoolseima (Hanko) ja põhjapoolseima (Nuorgam Utsjoki vallas) punkti vahel on 1160 km. Soome on tuntud tuhande järve maana: seal on 187 888 järve (pindalaga üle 500 m²). Suurim järv Saimaa on Euroopas neljandal kohal. Soomele kuulub 179 584 saart, neid on kõige tihedamalt Saaristomeres mandri ja Ahvenamaa vahel. Soome maastik on valdavalt tasane. Kõrgemad mäed asuvad riigi põhjaosas Norra piiril, kus on Soome kõrgeim punkt Halti (1324 m). Lõuna-Soomes võib näha mandrijää taandumisel tekkinud oose (Salpausselkä). Meie olime Vaara – Soome alal. Levinuim kivim on graniit, mis paljandub paljudes paikades. Põllupidamiseks sobivat maad on suhteliselt vähe, peamiselt leidub seda lõunapiirkondades.

Olin väga elevil soovist näidata inimestele Kuopios olevat mälestustahvlit (kunstiliselt õnnestunud, meie kultuuri jaoks väga tähtis) Kalevipoja trükkimise paigas (1862), käisin seda tahvlit ise 1983. a. avamas, tolle reisi elamustest rääkisin rahvale ka. Aga pettumus oli suur - tahvlit ei olnudki enam oma kohal. Eero, meie Puolanka sõber, lubas asja uurida. Esialgne info oli, et linnavalitsuses ei teadnud keegi midagi ja koguduste maja, mille seinal tahvel asus, asjapulkadega ta ühendust ei olnud saanud. Nüüd on selgunud järgmist: maja on müüdud, uute omanike soov on see lammutada. Mis asemele tuleb, ja kas selle maja külge tahvlit enam panna tahetakse, pole selge. Tahvel on maja endise omaniku poolt pandud hoiule. Üks võimalus oleks see, kui tahvel leiaks koha kohalikus muuseumis. Püüan end asjade käiguga kursis hoida.

Peatusi tegime kolmes teeäärses suuremas peatuskohas, kus tankimine, söömine, ostmine - kõik koos. Vetsusid palju ja teenindused kiired, sest neis käib väga palju rahvast. Paigad olid: Tuuliharju, asus Vierumäel, Neste kohad kannavad neil kellegi nime, meie peatusime Jari-Pekka (Joroinen) ja Matti ja Liisa (Lapinlahti) peatuskohtades. Eerole andsime vajalikus kohas teada oma asukoha ja ta ootaski meid enne Kajaanit, et oma autoga ees sõites meid majutuskohtadesse juhatades. Vahemaad osutusid ikka väga palju pikemateks, kui me olime oletanud, sest eelmisel korral oldi rohkem ümber Puolanka. Googlest sai kodus juba siiski vaadatud neid vahemaid, aga ei teadnud järgmise nädala päevakava, nii ei osanud õieti midagi prognoosida. Viimased said sel esimesel õhtul nö koju õhtul kell 23. Majutajaid otsiti kuulutusega, nägin niisugust Puolankas seina peal, et kes soovib pakkuda peavarju eestlastele... meid saabus ju ikka ka väga palju seekord. Majutasid meid täiesti teised inimesed, kes olid pererahvaks olnud meie eelmise reisi ajal 2019. aastal. Kuigi mingi plaan meil oli, et võiks ju olla kusagil majutusasutuses oma raha eest ja koos, sest kardeti keelebarjääri, siis valisime siiski kodumajutuse. Ja kuuldavasti olid peaaegu kõik oma pererahvaga väga rahul, keelebarjääri üle ei kurdetud. Meid hoiti väga, söödeti-joodeti ja saunutati. Meie tantsijad ja Anna - Nurija said siiski koosmajutuse – kämpingu, mis asus ilusa järve kaldal. Mahtus sinna 21 inimest, pesemine saunas, kaks turbakempsu üle õue, osa rahvast väiksemates tubades, aga 8 inimest suures saalis, kus ka söödi. Aga kõik olevat olnud lõpuks väga vahva, harjutakse ju. Söök hea. Koosolemise rõõm ja lõbu. Võimalus iga hetk tantse harjutada.

Majutuskohad olid Tonkovaara, Puolanka, Väyrylä, Paltamo, Heinisuo, tantsijatel Mäkitupa-nimeline ametiühingule kuuluv suvelaagrikoht - nende vahel väntas meie buss Tõnu kindlakäelisel juhtimisel ikka sadu kilomeetreid iga päev, olime oma kalkuleeringud teinud eelmist reisi silmas pidades, kui oldi Puolankal koos, ja mitmeid sõidutati veel oma autodega kümneid ja kümneid kilomeetreid. Harjusime vahemaadega ja kõik sujus uskumatult kenasti ja see nädal läks mööda nagu nipsti.

Teine päev, teisipäev, 2. juuli oli jäetud vabaks päevaks, puhkamiseks, pererahvaga tutvumiseks ja kodu ligiduses ringlemiseks. Mida ka tehti, meie, kes me olime Paltamos, käisime külakeskuses, ühes riidepoes, kus kohtasime ka muud meie rahvast, ja muidugi ka ostlesime, sest on ju vaja toetada kohalikku ettevõtlust. Seda riidepoodi peeti vaata et majandusimeks, olevat sellises väikeses kohakeses uskumatult kaua hästi vastu pidanud. Külastasime ka Paltamo koduloomuuseumi, kus esemeid seinast seina, igast eluvaldkonnast ja igasuguses kujunduses ja väljasättimises. Külastus oli tasuta. Vaatasime üle ka Eino Leino ausamba. Eino Leino on üliarmastatud Soome luuletaja. Arvukate luuletuste autor. Eino Leino (snd Lönnbohm - 6. juuli 1878 Paltamo vald – 10. jaanuar 1926 Tuusula vald) oli soome kirjanik, tõlkija, ajakirjanik ja kriitik. Ta tõlkis soome keelde nii proosat kui ka luulet, muu hulgas Dante "Jumaliku komöödia".

Tema sünniaastapäeval 6. juulil tähistatakse Soomes Eino Leino päeva. Selle tähtpäeva auks heisatakse ka Soome riigilipp. Ja lipud tõesti lehvisid! Tahtis omal ajal saada Eesti kodakondsust, sest oli Soome riigis pettunud, aga taotlus olevat südamlike heasoovidega tagasi lükatud.

Kämpingulistele telliti sel päeval buss (ajasime seda asja kohe mitmekesi ja mitut liini pidi), et nad ei peaks nö kodus passima, ja nad said väga toreda ringsõidu Kajaanis koos asjakohaste tutvustusega meie soome sõpradelt. Oma bussi kilomeetrid oleksid väga suureks osutunud. Rahvas maksis ise selle bussi kinni, mis oli väga tore, suur aitäh. Kõikide tegemistest sel päeval mul teadmisi ei ole, kuuldavasti käidi saunas ja isegi murakaid korjamas!

Kolmas päev, kolmapäev, 3 juuli. Esimene esinemise päev, mis toimus Kajaanis Kansanpirtti majas. Siinkohal öeldagu, et kõik esinemised läksid väga hästi, pakuti erinevat kava. Meie kava(d) täitsid Hõbevalge koos Lasva tantsijatega, Päripidi Kanepist, laulumehed seeniormeeskoorist, Joel Mürk lõõtsal ja akordionil, Veevi Hõrak karmoškal. Kontsertide väliselt, ka bussis, lõi sekka ka Valerik Zernant akordionil ja Roomet Mürk kitarril. Jelena Nurk, Maria Drenkhan, Marianne Hermann, Udo Sikk, Roomet Mürk – tänud teile.

Pirtti tähendab maja, hütti, peretuba, peretaret. Tegu oligi kohalike eakate kooskäimiskohaga, kus tegutsevad mitmesugused ringid. Päris suures saalis oli väga väike lavakene, kuhu ei tohtivat ka turvalisuse huvides, ja Soomes on turvalisus oluline, üle 12 inimese peale ronida, nii esinesime lava ees. Pillimehed ja lauljad läksid küll surmapõlgavalt lavale. Saime ka lipud lehvima. Paari laulugaesines ka kohalik eakate koor. Tervituskõne pidas Raili Myllylä, kes on Kainuu maakonna tervishoiu volikogu või komisjoni liige (sai meilt ka meelespidamise kingituse). Vastukõnega esinesime ka meie Siiri Toomiku suu läbi. Rääkisin ikka Lönnrotist ja Kreutzwaldist, nimelt on teine oluline selle piirkonnaga seotud suurmees Soome eepose „Kalevala” looja Elias Lönnrot. Ta oli ( 9. aprill Sammatti – 19. märts 1884 Sammatti) soome rahvaluulekoguja, filoloog, soome keele arendaja, arst ja botaanik. Elias Lönnrot koostas rahvaluule ainetel soomlaste rahvuseepose „Kalevala” (1835; uus, täiendatud versioon 1849). Aastail 1833 – 1853 oli ta Kajaanis arstiks, siis kolis Helsingisse. 1844. aasta septembrikuus oli ta Võrus ühe õhtu Kreutzwaldil külas. Suhted jäid kahjuks jahedateks, ometi räägib Kreutzwald hiljem korduvalt Lönnroti külaskäigust, kui olulisest sündmusest oma elus. Kreutzwald kirjutas talle hiljem paar kirja, mis jäid vastuseta, kahjuks.

Publikut oli vaatamas päris palju. Müüdi loose, auhindadeks kohalike eakate poolt toodud asjad, mida endal enam vaja ei lähe, aga mis olid täitsa asjalikud selleks, et tahta loosi osta. Toetasime ikka hoolega kohalikku organisatsiooni. Meie peavastuvõtjaks oli Puolanka eakate organisatsioon, aga kambas olid ka teised. Vastuvõtutoimkond oli 7-liikmeline, kõik said meilt šokokuldmedalid Eesti lipuvärvidega kaelapalega. Tõsisema raskuse kandsid Toini ja Eero Parkkinen. Suur-suur aitäh neile kõikidele, meiega olid kaasas ja seletasid ja tutvustasid oma kodukohta Jarmo Airaksinen ja Antero Kyllönen. Kansanpirtti majas sai osta kohvi ja saiakesi. Ja siis kell 14 algas päevatants – nagu esimene akord löödi, nii olid tantsijad põrandal, ja kui hästi soomlased ikka tangopoognaid võtavad! Selles majas korraldataksegi regulaarselt tantsupidusid. Meile laulis Kajaani oma lauljanna Hanna Hirvonen oma trioga, netist lugesin, et tuntud ja armastatud lauljaga on tegu. Tantsu ajal käisid mõned ka juba linnaga tutvumas, käisime laadatänaval, sest Kajaanis oli käimas kogu Soomes tuntud festival Kajaani luulenädal, selle sündmused olid küll kõik kultuurikeskuses, ja sinna me ei jõudnudki, aga laadalaval või Raekoja platsi laval olid ka kogu aeg esinemised – nägime kohalikke noori võimlejaid ja lauljaid üles astumas. Kajaani (asutatud 1651, praegu elab seal 36 000 elanikku) on Kainuu maakonna keskus, ühine piir on idas ka Venemaaga. Maakonnas on 8 kohalikku omavalitsust, sealhulgas 2 linna: Hyrynsalmi, Paltamo, Puolanka, Ristijärvi. Sotkamo, Suomussalmi vald ja Kajaani ning Kuhmo linn. Siin juba mitugi meile tuttavat paika kirjas.

Linnas on Kajaani rakenduslik kõrgkool ja kusagil ka Euroopa kõrgjõudlusega andmetöötlusettevõtte (euroHPC) üks Euroopa hiidarvutitest.

Neljas päev, neljapäev, 4. juuli – meie ekskursioonipäev Jarmo ja Antero juhatusel. See piirkond, kus meie olime, on nn Vaara – Soome, vaar on üle 50-meetrilise suhtelise kõrguse ja kuni 400-meetrilise absoluutse kõrgusega pinnavorm. Tegu on looduses erakordselt võimsatena paistvate ja silmapiiril kõrguvate mägedega. Suure suhtelise kõrguse poolest (jalamilt) tunduvad nad väga kõrgetena. Armastatud on neid maalida, neist luuletada ja neil suusatada. Siin piirkonnas ongi suur suusakeskus Vuokatti, kus ka suur spaa-hotell. Soomlased soovitavadki siia tulla suuskama, see on palju lähemal Helsingile, aga minnakse ikka Rukale ja veelgi kaugemale. Vuokatti vaated, või ehk vaated Vuokattilt olid lummavad! Siis oodati meid kohvi ja saiakesega Sotkamos, saalis kohalikke kuulajaid ka. Meile laulis kohalik laulumees, kes juba üle 90 aasta vana ja mängiti ka suupilli. Siin meil tantsuesitust ei olnud. Meiegi laulsime ja mängisime pilli. Kohalikke olusid, valla elu ja tegemisi tutvustas üks kohalikke poliitikuid, soomlased on uhked oma tegemiste üle. Sotkamo vald on üks väiksemaid Soomes, u 10 000 elanikku, aga ollakse väga tublid, panustatakse turismile, eriti suusaturismile. Siin on ka suusatunnel, maailma esimene suusatunnel, kus saab suusatada ka suvel, see tähendab aastaringselt. Suusatunneli haldaja on Vuokatti Sport ja see tähendab maa-alust tunnelit koos 1,2 km rajaga, kus on nii tõusud kui langused, nagu päris suusarajal. Vallas asuvad Hiidenportti rahvuspark ja Vuokatti spordikeskus. Pesapallimeeskonda Sotkamon Jymy mainita ka kogu aeg kui edulugu. Sotkamos asub Talvivaara kaevandus, kus kaevandatakse niklimaaki. Üldse räägiti kolmest suurest kaevandusest, seega ka tööstusel on valla elus suur roll.

Ilm reisiks imeilus! Kui juba siis juba, kultuuri ikka ka. Käisime ainulaadses piltidega kaunistatud puukirikus Paltamos Paltaniemel, mis kirikuna enam ei toimi, aga on pulmade pidamiseks ja muudeks tseremooniateks avatud, kirik sai valmis 1726, maalingud, mis kujutavad piiblistseene, valmisid 1778 – 1781. Altarimaali autor on Soome üks esimesi naiskunstnikke Margareta Capsia. Osa pilte on kunagise ammuse oskamatu restaureerimise läbi kannatada saanud. Ukse kohal olev paradiisi ja põrgut kujutav maaling oli ka osaliselt üle värvitud, sest põrgustseenides, kus kujutatud vaid naised, olevat olnud nii räiged pildid, et need esiteks raiuti kirvega seinast välja, ja siis maaliti sein üle. Kiriku kõrval asus ehitis, mis oli hobusetall, kui maad külastas Vene tsaar Aeksander I, kõige uueme ehitisena kasiti see hobusetall puhtaks, sisustati lihtsalt: laud, voodi puhkusehetkeks. Tsaar oli siin 1819, kui tegi tutvumisreisi Kainuusse. Siin einestas kergelt, pakutud ananassi andis ära kohalikele. Meis tekitas küll küsimusi uks, mis oli talli jaoks ilmselgelt liiga madal, giid arvas, et ka hobused olid siis madalamad. Tsaar einestas vaid u 20 minutit, jätkas siis reisi selleks spetsiaalselt toodud paadiga piki Oulujärve, mis on tõesti suur järv. Järvel oli tuul ja oli olnud lausa eluohtlikke hetki, keiser jäi siiski ellu. 1826. a. tegi keegi rikas mees Gripenberg sama teekonna veelkord läbi, ostis selle tallihoone, leidis ka mööbli, mis siin sees oli, ja tõi need Paltamo kiriku kõrvale juba muuseumiks. Olevatki maa esimesi muuseume. Ja siis käisime Eino Leino kodumajas, mis küll sellel kohal algselt ei olnud, aga toodi siia ja ehitati uuesti üles. Seletusi andis Leino üks suurimaid asjatundjaid, temast arvukalt raamatuid kirjutanud mees, kelle nime mul meeles ei ole. Vabandan.

Viies päev, reede, 5. juuli – hullu vihma päev, ja meil esinemine Kajaani linna Raekoja platsi laval! Mis tähendas, et vaatajaid õieti nagu ei olnudki, needki vähesed hoidsid eemal olevate müügitelkide alla varjule. Kallas rajult! Saime bussiga õnneks lausa lava taha, bussis käis ka riiete vahetus. Hiljem jäi sadu ka vaiksemaks ja siis hoopis ära, nii et saime väga väikese kambakesega käidud Eero juhtimisel vaatamas Kajaani tähtsamaid kohti – vana kindluse varemeid, Elias Lönnroti ausammast, luteri kirikut, kus harjutas imeilusasti lauldes õhtuseks kontserdiks üks naistrio. Kusagil ei müüdud magneteid, mingisuguse siiski kohalikust infopunktist saime, ja turu pealt saime ka põdralihakonservi ära osta, kohaliku Kivikylä lihatööstuse toodangut küll oli, aga mitte põdraliha. Õigeusu kirikut vaatasime väljastpoolt, sest uksed kinni, ja kaesime ka übermodernset taiest president Urho Kaleva Kekkose auks, kellel oli ka selle piirkonnaga eriline suhe, toetas kõigiti seda kanti. Taiese kohta on kohalikud arvanud, et miks küll oli vaja kujutada Kekkose soolikat… aga niisugune spiraalikujuline soolikat meenutav see taies tõesti oligi. Urho Kaleva Kekkonen (3. sept. 1900 Pielavesi vald – 31. aug.1986 Helsingi) oli Soome Vabariigi president aastatel 1956–1982. Enne seda oli ta olnud Soome peaminister aastatel 1950–1953 ja 1954–1956. Kekkose esivanemad ja pere on pärit Ida-Soomest, elanud siinkandis „Sain kingituseks õnneliku lapsepõlve," on Kekkonen öelnud. Urho läks kooli Lapinlahti vallas. Kui ta oli õppinud kolm aastat algkoolis (kansakoulu), sai ta edasi õppida Iisalmi ühiskoolis. Juba järgmisel aastal kolis pere Kajaanisse, kuhu sajandivahetusel oli rajatud saeveski ja tselluloosivabrik. Urho isa Juho sai tööle firma Kajaanin Puutavara Osakeyhtiö palgiagendiks. Sügisel 1911 läks Urho Kajaani ühiskooli teise klassi. Ta oli klassi kõige noorem õpilane. Ta ei olnud sugugi eeskujulik õpilane, vaid distsiplineerimatu ja üleannetu. Vanemates klassides oli ta õpilasorganisatsiooni juhatuses ja toimetas selle lehte „Mielikki”. Iga-aastastel pidudel sai ta kõnet pidada. Ta luges huviga ajalooraamatuid ja ilukirjandust. Ja lõppude lõpuks tõusis Soome presidendiks, keda kogu maailm teadis ja mäletab siiani.

Põhjapõtradest niipalju, et kuigi olime juba peaaegu põdrakasvatuspiirkonnas, sellest andis teada silt tee ääres, me neid siiski massiliselt ei näinud. Sinna Tonkovaara poole sõitjad said neid ometigi korra näha, olid piltide järgi suhtsuviselt tokerdunud karvaga. Kuidas neid kokku aetakse, ja märgistatakse ja sorditakse, ja mis makstakse metsast leitud põdrakorjuse eest leidjale ja omanikule, seda kõike kuulsime meie Anterolt.

Kuues päev, laupäev, 6. juuli – Puolanka päev, see koht on meie sõpruspiirkonnana kajanud juba aastaid, ehk siis just Puolanka pensionärid on Toini ja Eero eestvõttel Soome poolt neid suhteid hoidmas. Nagu juba eespool kirjas, on Puolanka vald Soomes (endises Oulu läänis) Kainuu maakonnas. Elanikke 2359. Puolanka vallas asub Soome kõrgeim juga Hepoköngäs. Seda koske meid seekord vaatama ei viidudki. Aga me avastasime Puolanka keskplatsil kivi, mis teatas, et oleme Soome keskkohas, keskpunktis lausa. Siin tegime hulgaliselt ilupilte grupiviisiliselt ja ühekaupa, mängiti pilli ja oldi ülevas meeleolus. Sõit Puolankale ja sealt ka tagasi oli pikk, aga nö lõunapool majutuvatele inimestele oli see vägagi meeleolukas. Kurb oli näha laastava tormi tagajärgi metsades, lausa lageraie oli kohe, kuuldavasti on ka Eerole kuuluvas metsas väga suur tormikahju.

Külaplatsil oli laadakene, umbes ehk kümmekond kohalikku müüjat, taas osteti loteriiloose ja muudki kraami, ikka eesmärgiga toetada. Käisime ka kohalikus käsitöökeskuses, ja ka kohalikus baarikeses, ikka eesmärgiga lakkamatult midagi osta ja kogu aeg muudkui toetada kohalikku ettevõtlust. Laval käis esinemine, lastele tegi palju nalja ja meile ka naisterahvas, kes oli kõhurääkija, toimus kahekõne käpiknuku ja naise vahel, oli naljakas, üks suure kõhuga ja habemega päkapiku moodi mees ka esines päeva juhtides, ja keegi laulis. Meilt küsiti, et miks meie sellel välilaval ei esine, oleks olnud huvi ja publikut küll, aga – meid viidi esinema kõrvalasuvasse külamajja, kus hakatuseks parodeerisid kohalikud (kaks laulumeest ja naine) kuulsuste esinemisi karaoke kaudu (Tom Jones ja mõni veel). Karaokeharrastus on Soomes üldine, nagu ka tangotantsimine. Meiegi püüdsime karaoket kaasa laulda. Eeldasime, et kohvirahvas soomlased ikka kohvekesega kostitavad, aga sedakorda oli pitsalõigukene ja mahl/morss. Ja siis esinesime taas meie, kuulajaiks Puolanka pensionärid. Hoopis tähelepanuta jäi seik, et Puolanka on kuulus üle Soome, kuna on end kuulutanud erakordselt pessimistlikuks ja kõik-on-halvasti.kohaks. Reklaamiks ja tähelepanu tõmbamiseks ülihea leid. Niisugune majagi olemas, millest mööda sõitsime ja mis väga kurb ei tundunud. Eks Soomeski ole seesama tendents, et kõik tuleb kohe halvaks ja ebaõnnestunuks kuulutada, ikka vastu olla ja mitte ilmutada rahulolu, moes on nuriseda. Samas on soomlane väga riigitruu, usaldab oma riiki ja seadusi. Eestiski arvatakse ääremaa hukkunuks ja väljasurnuks, aga kui sinna sõidad – elu keeb ja inimesed toimetavad. Nii oli ju ka Soomes: inimesed asjalikud, rahulikud, elasid oma ilusates kodudes kesk metsi. Kes läinud, see läinud, kes jäänud, sel tuleb hakkama saada. Nagu meilgi ju.

Viimane kohalolemise päev, reisi seitsmes päev, pühapäev, 7. juuli. See päev viis meid Ristijärvele, mis on üks valdadest Kainuu piirkonnas. 1164 elanikku ja tihedus vaid 1,3 in km2. Vald reklaamib end ikka kui vaarade ja järvede maa, koskede ja soode maa, ja ikka et toimuvad suusavõistlused. Talvel olla siinkandis ikka meeter lund maas. Kutsutakse kõiki ikka perepuhkusele.

Ilm oli väga-väga kõle, tuuline, sadas vist ka, aga meie üritus oli õnneks siseruumides, kohalikus kultuuri- ja seltsielu majas, mille nimi oli VIRTAA-talo. Kuuljaid-vaatajaid vähevõitu, sest külastus oli seotud lõunasöögi ostmisega, mida kõik ei soovinud teha. Meie küll nautisime poronkäristust, mis on põhjapõdralihahautis ehk saamide tuntuim roog (soome k. poronkäristys, saami k. Báistebiđus, rootsi k. renskav, norra k. finnbiff). Traditsiooniliselt kasutatakse põhjapõdra hästi õhukeselt viilutatud seljafilee või steigiribasid, mida praetakse põhjapõdrarasvas, moodsal ajal sobib ka või. Kõrvale pakutakse kartuliputru, lisandiks suhkruga hõõrutud pohli (Rootsi saamid) või marineeritud kurki (Soome saamid). Tort oli väga hea, ja saime ka kohvi, jooke oli mitut sorti. Siin tuli taas pidada kõne, see sai küll täiesti teine kui esimene kõne. Ikka tänukõne toreda ja südamliku vastuvõtu eest.

Ja vastastiku anti üle ka kingitused. Meie poolt olid Võru linna meened Arto Tolosele, Ristijärve valla esindaja, kes pidas ka pidukõne, kus rõhutas mitut moodi eakate olulisust ja suurt rolli ühistegevuses, talgutöödes, põlvkondade vahelise sideme hoidmisel. Arja Heikkisele, kes on Kainuu eakate esinaine, meie igapäevasele saatjale Antero Kyllösele, kes on Kainuu maakonna eakate nõukogu esimees, Arja Jauhiaisele (minu ja veel nelja reisilise südamlikule majutajale), kes on Soome eakate volikogu liige (tema oma jutu järgi ametit maha panemas, sest saab varsti 80 ja on oma elu jooksul juba palju ühiskondlikku ellu panustanud), Raija Sutisele, kes oli selle ürituse, mis oli meie külaskäigu üks olulisemaid, tseremooniameister ehk kava kokkuseadja ja läbiviija. Kõik nad olid seotud ka meie vastuvõtu organiseerimisega. Ja muidugi oli kingitus ka Toini ja Eero Parkkisele. Soomlased pidasid meeles ka meie rahvast. Aitäh kõige eest! Siis saabus rahvast tantsitama taas Soome tuntud laulja, tangokuninganna ja mitmete võistluste võitja Heidi Pakarinen. Ja rahvas oli taas tantsupõrandal juba esimestest taktidest, meie ikka ka. Ostsime taas loose, ohjeldamatult. Kahekesi käisime ka külakest vaatamas, et äkki mõni baar vallale, no põld, kuigi silt siiski ühe maja küljes niisugust asutust ka näitas. Külakene oli pühapäevaselt vaikne.

Ja siis oma Soome kodudesse pakkima ja sättima, sest järgmine päev oli juba kojusõidupäev.

Kaheksas päev, esmaspäev, 8. juuli. 3.30 korjati peale esimesed reisilised, viimastena mägitubalased kämpingust, kuhu siiski üks pluus ja sall maha unus, need tuuakse sügisel ära, sest soomlastel on plaan taas meie festivalile tulla. Ja algas meie reis koju, lõuna poole, Helsingisse. Taas mõned peatused, vähem kui minnes, ja oli ka üks uus koht ühes Neste tanklas, sest soov oli pigem varem kui kiirustades ja hilja sadamasse jõuda. Ilm oli päikseline, teekond sujus, lauldi ja jutustati. Muljeid palju, sest polnud meist ju suurem osa, valdav osa, nii kaugele Soome kunagi saanud. Me nägime metsade ja vaarade Soomet, seda päris Soomet, karmi ja karust. Toredaid inimesi kohtasime.

Sadamas oli aega laevu ja rahvast vahtida, kuni taas Mystari pardale läksime. Mõned, seekord vähesed, ostsid õhtusöögi, mida nautides (kuulub ju õhtusöögi juurde ka vein) olimegi taas Tallinnas. Koduteel Tikupoisis kohustuslik peatus ja siis olimegi niiumbes kell 23 Võrus tagasi. Käidud, tehtud!

Kirja pannud Siiri Toomik, kes on ka antud loos mina-tegelane.